2022. aasta rahvusvahelise tantsupäeva läkitus

Kang Sue-jin

Tantsija, Korea Rahvusballeti kunstiline juht

Tõlkinud Triin Sinissaar

Covid-19 katastroof peatas elu, mida me tundsime nii vabana, ja selle tragöödia keskel viibimine pani meid ümber mõtestama, mida tähendab “tants” ja “tantsijad”. Kauges minevikus oli tants ürgne viis end liigutuste abil väljendada ja teistega suhelda; hiljem sai sellest etenduskunst, mis liigutas hinge ja inspireeris publikut. See on hetkes sündiv kunst, mille algset vormi on soorituse järgselt keeruline taastada, sest selle loomises osalevad nii kogu keha kui ka hing. Tants koosneb üürikestest hetkedest, mis tähendab, et tantsijad peavad olema lakkamatus liikumises. Kuid Covid-19 piiras tantsukunsti tema algupärasel kujul ja isegi peatas selle.

Kuigi olukord on paranemas, kannatavad tantsukunstiga tegelejad endiselt paljude piirangute all. See paneb meid väärtustama hindamatuid mälestusi aegadest, mil tants ja tantsijad sädelesid nagu juveelid, andsid edasi inimlikku ängi ja ärevust, tahtejõudu ja elulootust, ning valgustasid maailma. 

Samamoodi on oluline meenutada, et kui keskaegses Euroopas valitses musta surma järellainetus, etendati Pariisi ooperimajas 28. juunil 1841 balletti “Giselle”, mis kujutas surma ületavat armastust ja pälvis plahvatuslikku vastukaja. Sestpeale on “Giselle’i” esitatud üle Euroopa ja kogu maailma, lohutamaks ja julgustamaks pandeemiast räsitud inimeste hingi. Ka mina mõistan „Giselle’i“ viisil, mida rõhutas selle teose esmalavastus: tantsijanna üllameelne hing püüab pääseda maailma raskuste painest.

Üksildane ja kurnatud vaataja januneb tantsijate osavõtlikkuse ning lohutuse järele. Tantsijatena usume, et oma tiivalöögiga anname lootust nende südamesse, kes armastavad tantsukunsti, ja julgust, et sellest pandeemiast võitu saada.

Mu süda hakkab juba kiiremini lööma.

Kang Sue-jin

Korea keeles kirjutatud läkitus on tõlgitud eesti keelde inglise ja prantsuse keele kaudu.

—

KANG Sue-jin (sündinud 24. aprillil 1967), Korea Rahvusballeti kunstiline juht.

Audoktori kraad Soulis asuva Sookmyungi Naiste Ülikooli tantsu õppetoolist Korea Vabariigis. Stuttgardi Balleti soolotantsija ja priimabaleriin üle 15 aasta. 2007. aastal pälvinud Saksamaal “Kammertanzerini” (õukonnatantsija) aunimetuse. 2018. aasta Pyeongchangi taliolümpia ausaadik.

KANG Sue-jin kasutab oma tuntust ja loomingulisust, et tuua puuetega lapsi tantsu juurde.

Preemiad/aunimetused

1985 Prix de Lausanne stipendium

1990 Presidendi autasu, Korea Vabariik

1999 Prix Benois de la Danse, parim tantsijanna

1999 Riiklik teenetemärk kultuuri valdkonnas: Bogwani orden, Korea Vabariik

2001 9. KBS ülemaailmne korea meelelahutusauhind kunsti ja kultuuri kategoorias

2002 Ho-Am’i auhind kunstide kategoorias, Ho-Am’i Sihtasutus

2007 John Cranko auhind, John Cranko Ühing, Saksamaa

2007 Riiklik teenetemärk: Seokryu medal, Korea Vabariik

2014 Baden-Württembergi teenetemärk, Saksamaa

2014 Kowooni kultuuripreemia, Kowooni Sihtasutus

2015 Sejongi kultuuriauhind kunsti ja kultuuri valdkonnas, Korea Kultuuri-, Spordi- ja Turismiministeerium

2015 Korea Uhkuse Auhind kunsti ja kultuuri valdkonnas, Korea Ajakirjanike Ühendus

2016 Eripreemia “Paradise Award”, sihtasutus Paradise Culture Foundation

2016 9. Mirok-Li auhind, Korea-Saksa Selts

2017 7. Korea Wave-auhinnad: auhind kõrgetasemelise loometöö eest puhta kunsti kategoorias

Rohkem infot Kang Sue-jin kohta.

Vaata ka rahvusvahelise tantsupäeva ametlikku kodulehte.

2021. aasta rahvusvahelise tantsupäeva läkitus

Friedemann Vogel

Balletitantsija

Tõlkinud Triin Sinissaar

Kõik algab liikumisest – mis on meile kõigile vaistlikult omane – ja tants on liikumine, mida on lihvitud sõnumit edastama. Ükskõik kui oluline ja muljetavaldav ei ole ka laitmatu tehnika, esmatähtis on siiski see, mida tantsija oma liikumise abil väljendada tahab.

Tantsijatena oleme pidevalt liikumises, püüdes luua unustamatuid hetki. Hoolimata tantsu žanrist, pingutab iga tantsija, et seda saavutada. Nii et kui meil äkki ei lubata enam esineda, teatrid on suletud ja festivalid jäävad ära, on meie maailm justkui halvatud. Ei mingit füüsilist kontakti. Ei mingeid etendusi. Ei mingit publikut. Meie lähiajaloos ei ole tantsukogukond mitte kunagi seisnud nii suure väljakutse ees, kuidas säilitada motivatsiooni, kuidas leida elamise mõtet.

Kuid just siis, kui meie käest midagi väärtuslikku ära võetakse, õpime tõeliselt hindama seda, kui eluliselt oluline on see, mida me teeme, ja kui suur tähendus on tantsul ühiskonnale laiemalt. Tantsijaid ülistatakse sageli nende füüsilise võimekuse pärast, kuigi tegelikult tegutseme me isegi rohkem oma vaimse tugevuse najal. Ma usun, et see unikaalne kombinatsioon füüsilisest ja vaimsest nõtkusest aitab meil raskustest üle saada, leida uut hingamist, et jätkata tantsimist ja sütitamist.

Friedemann Vogel

„Ülemaailmse tuntusega täht, kes pole kunagi kaotanud kindlat pinda jalge alt,“ kirjeldas Friedemann Vogelit ajakiri Tanz Magazine, kui nad valisid ta 2019. aastal teist korda aasta tantsijaks. Järgmisel aastal pälvis Stuttgardi Balleti esitantsija maineka Saksa Tantsupreemia silmapaistvale artistile, tunnustamaks tema pikaajalist ja väljapaistvat rahvusvahelist karjääri.

Arvestades seda, et ta tahtis tantsijaks saada nii kaua, kui ta üldse mäletab, ei ole ehk üllatav, et esimene täispikkuses dokumentaalfilm, mis tema kohta tehti, kannab pealkirja „Friedemann Vogel – tantsu kehastus“. Rohkem kui kakskümmend aastat on see palju auhindu võitnud artist esinenud väärikatel lavadel üle kogu maailma, Milano La Scalast kuni Moskva Suure Teatri ja Tokyo rahvusvahelise balletifestivalini, võites nii kriitikute kui ka publiku poolehoiu. Friedemann, keda on tunnustatud nii tema sügavalt liigutavate rollisoorituste eest dramaatilistes ballettides kui ka sädelevate esinemiste eest kaasaegsemates töödes, kannab riiklikku tiitlit „Kammertänzer“, mis on Saksamaa kõrgeim aunimetus tantsijale.

Rohkem infot Friedemann Vogeli kohta.

Vaata ka rahvusvahelise tantsupäeva ametlikku kodulehte.

2020. aasta rahvusvahelise tantsupäeva läkitus

Gregory Vuyani Maqoma

Tantsija, näitleja, koreograaf ja tantsuõppejõud

Tõlkinud Triin Sinissaar

Ühe hiljutise intervjuu ajal pidin mõtlema süvitsi tantsust ja sellest, mida see minu jaoks tähendab. Vastust sõnastades tuli mul heita pilk oma senisele teekonnale ja ma mõistsin, et kõige olulisem on eesmärk, et iga uus päev veeretab su ette väljakutse, millele sa pead vastu astuma, ning et tantsu abil püüan ma maailmast aru saada.

Me oleme kulgemas kujuteldamatute tragöödiate kaudu ajastusse, mida on minu meelest kõige õigem kirjeldada kui posthumaanset. Rohkem kui iial varem vajame eesmärgistatud tantsu, mis tuletaks meile meelde, et inimlikkus on ikka veel olemas. Eesmärgistatus ja empaatia peavad saama ülekaalu virtuaalsel maastikul, mida on paljude aastate jooksul vaieldamatult vallanud hukk ja häving, andes tõuke üleüldisest leinast võrsuvaks katarsiseks, saades võitu kurbusest ja aidates toime tulla ränga tegelikkusega, mis muserdab jätkuvalt neid elavaid, kes peavad seisma silmitsi surma, tõrjutuse ja vaesusega. Meie tants peab rohkem kui kunagi varem andma maailma riigijuhtidele ja neile, kellele on usaldatud ülesanne inimeste elutingimusi turvalisena hoida ja parandada, tugeva signaali, et me oleme raevukate mõtlejate armee ja meie eesmärk on püüda muuta maailma üks samm korraga. Tants on vabadus ja selle vabaduse kaudu, mille meie leidnud oleme, peame me vabastama ka teisi lõksudest, millesse nad maailma eri paigus võivad langeda. Tants ei ole iseenesest poliitiline nähtus, aga ta muutub poliitiliseks, sest tema olemuses on inimesi omavahel siduda ja see teeb temast sobiva vahendi, et püüda taastada inimväärikust.

Kui me tantsime oma kehaga, pöörleme ruumis ja põimume ühte, saab meist liikumise jõud, mis liidab südameid, puudutab hingi ja pakub tervenemist, mida maailmas nii meeleheitlikult vajatakse. Ja eesmärgist saab üksainus hüdrapäine, võitmatu ja lahutamatu tants. Nüüd polegi vaja muud, kui et tantsime veel!!!

Gregory Vuyani Maqoma (Lõuna Aafrika Vabariik) hakkas tantsu vastu huvi tundma 1980. aastate lõpupoole, nähes selles võimalust põgeneda oma sünnipaigas valitsevate poliitiliste pingete eest. Ametlikke tantsuõpinguid alustas ta 1990. aastal tantsukompaniis Moving Into Dance, kus temast sai 2002. aastal lepinguline lavastaja. Maqoma on teinud karjääri kui rahvusvaheliselt tunnustatud tantsija, koreograaf, õppejõud ja lavastaja. 1999. aastal, kui ta õppis stipendiaadina Belgia

tantsukoolis Performing Arts Research and Training School (P.A.R.T.S) Anne Teresa De Keersmaekeri juhendamisel, asutas ta Vuyani Tantsuteatri (Vuyani Dance Theatre, VDT).

Maqoma on pälvinud austust koostöö eest oma põlvkonna loovisikutega, nagu Akram Khan, Vincent Mantsoe, Faustin Linyekula, Dada Masilo, Shanell Winlock, Sidi Larbi Cherkaoui, Nhlanhla Mahlangu ja teatrilavastaja James Ngcobo.

Tema repertuaari mitmed tööd on toonud talle preemiaid ja rahvusvahelist tunnustust. Sinna hulka kuuluvad FNB Vita auhind aasta parimale koreograafile aastatel 1999, 2001 ja 2002, vastavalt lavastuste eest „Rhythm 1.2.3“, „Rhythm Blues“ ja „Southern Comfort“. 2002. aastal pälvis ta Standard Banki noore artisti preemia tantsu kategoorias. Maqoma konkureeris finalistina Daimler Chrysleri koreograafiapreemiale 2002. aastal ja Rolexi mentorlusprogrammi 2003. aastal. 2012. aastal sai ta Tunkie preemia tantsuvaldkonna eestvedamise eest. 2014. aastal pälvis tema lavastus „Exit/Exist“ New Yorgi olulisima tantsuauhinna „Bessie“ originaalse muusikalise kujunduse eest. Aastatel 2016–2017 tegutses ta valikukomisjoni liikmena programmi Rolex Arts Initiative juures, samuti kureeris ta tantsu põhiprogrammi Riiklikul Kultuurifestivalil. Tema kõige uuemad lavastused „Via Kanana“ ja „Cion: Requiem of Ravel´s Bolero“ on praegu ringreisil Aafrikas ja Euroopas.

2017. aastal austas Prantsuse valitsus Maqomat tiitliga Chevalier de l’Ordre des Arts et des Lettres (Kunstide ja kirjanduse ordeni rüütel). Aastal 2018 pärjas Lõuna-Aafrika Vabariigi Kunsti- ja Kultuuriamet teda Usiba preemiaga pühendumise eest tantsuhariduse andmisse. 2018. aastal kuulus Maqoma väljavalitud külalisartistide hulka Virginia Commonwealth University tantsuosakonnas ja tegutses külalisõppejõuna Senegalis, Toubab Dialaw’s asuvas õppeasutuses Ecole De Sables. Maqoma kuulub ka 2020. aastal Marrakechis toimuva Dance Biennale Afrique Festivali valikukomisjoni.

2018. aastal tegi Maqoma koreograafina koostööd William Kentridge’iga ja astus lavale Kentridge’i ooperis „The Head and the Load“, mis esietendus juulis Londoni galeriis Tate Modern ja läks seejärel ringreisile, etendudes Saksamaal, Austrias, Hollandis ja New Yorgis.

Aastal 2019 tegi Maqoma koostööd Idris Elba ja Kwame Kwei-Armah’ga lavastuses „Tree“, mille tõid välja Manchester International Festival ja teater Young Vic.

Vaata ka rahvusvahelise tantsupäeva ametlikku kodulehte.